Cima dodici

Selle suve viimased 2 vaba päeva ning otsustasime minna jällegi mägedesse. Suund sama, mis eelminegi kord, aga otsustasime selle mäeaheliku kõrgeimas tipus ikka ka ära käia. Seekord siis neljakesi :). Ühe päevaga tippu ja ööbimiskohaks leidsime ühe mõnusa bivaco (mägimajake). Kuna ma kirjutada ei viitsi, siis panin siia päris palju pilte :)

Retk päris mägedesse

Itaalia randa pole ma jõudnud ja hetkel ei soovi ka, sest need on ülerahvastatud turistidest ja päikesevarjudest. Teine kord lähen, siis kui on teada rand, et on inimtühi. Oma vabal nädalal läksin hoopis mägedesse. Seekord ikka päris kõrgele ja kaugele. Ettevalmistused võtsid aega juba mitu päeva:
Kõigepealt oli vaja kokku panna kaart. Selleks tuli netist leida kaarditükikesed ja siis nagu puslet kokku sobitada. Seejärel valida lõplik teekond ning printida kaart koos teekonnakirjeldustega.
Seejärel laenata-osta kokku vajalik varustus. Kuna ettevalmistused olid pikad ja skaut Sharon rääkis mulle mägedes leiduvatest tapjaussidest ja muudest loomadest, siis tekkis mul enne minekut tunne, et lähen ellujäämisretkele, mitte mägedesse mõnusat aega veetma. Tegelikult asi muidugi nii hull polnud.
Hommikul kell 5 ärastus ja minek. Läksime Asiagost põhja poole mägedesse, kus toimusid Esimese maailmasõja ajal lahingud. Minu ootused, et mägedes ühtegi hingelist ei leind,ei osutunud kahjuks tõeks. Huvilisi leidus, aga õnneks mitte liiga palju.
Piazzale Lozze (1774m) - Clima della Caldiera (2124m) -Chiesetta del Lozze (1890m) - Monte Ortigara (2106m)- Monte Campogiletti - Monte Chiesa - Malga pozze - Piazza Saline

Minu nälga ma ei jäänud, sest kaasas oli ikkagi mu isiklik kokk. Soe toit enne kohutavalt külma ja niisket ööd oli äärmiselt vajalik.

Teise päeva rajad olid rohelisemad ja lihtsamad. Aga jalad valutasid ja eriti mu põlv. NAgu vana inimene :D

Õnnelikult tagasi stardipunktis. Aga see pole veel kõik. Üks väike rajalõik vajab veel läbimist enne tagasisõitu Veronasse. Aga selle väikese lõigu jalutame ilma raskete seljakottideta. Itallased on väga uudishimulikud. Peaaegu kõik, keda teekonnal kohtasime uurisid, et kuidas me nüüd ikka nii pika teekonna oleme ette võtnud. Enamik neist tulevad ja läbivad paaritunnise rajalõigu.

Nägu viimasel pildil räägib enda eest, kui väsinud ma olin kui tagasi kuuma ja lämbesse Veronasse jõudsime. Nüüd ma siis higistan siin 30kraadises öises kuumuses ja nosin Asiago kohalikku juustu... NÄmmm.... MA TAHAN veel mägedesse

Liis jälle külas :)

Pärast meeletut erasmuse elu suutis Liis ennast juba teist korda mulle Veronasse ennast külla vedada. Muidugi olin ma äärmiselt õnnelik. Meie põhitegevuseks oli jutustamine kõigest ja palju ja kiiresti ja EESTI keeles. Juhuu! Aga tegemisi oli ka muid:

Kõigepealt suutsime ühe mehe oma jutustamisega närvi ajada. Aga sellest meile otseloomulikult ei piisanud ja tuli leida järgmine ohver...

Selleks sõitsime Veneetsiasse, et kohtuda Madise ja Kadriga, kes olid oma järjekordsel Eurotripil. Ohver: Vaene Madis, kes oli äsja paranenud jõuludejärgsest jututraumast. Jälle olid kolm tsikki koos ja pläkutasid teemadel, mida ta juba 101. korda kuulis ning õllepudel oli ka tühi.... küll on ikka meeste elu raske ;)
Aga ole rahulik, Madis, ma tulen Eestisse ja siis me kordame veel neid jutuajamisi. Niiet head paranemist ja ole tugev ! ;)

Ühel päeval jõudsime ka mägedesse jalutama.

Meiega liitus igasugu karvaseid ja sulelisi: asino (eesel) alias minu korterikaaslane, sitsiillane ja sardiin. Otseloomulikult Liis-Katre jututiim töötas täiel rinnal :D

Strada delle 52 gallerie al Monte Pasubio - Alto Vicentino, Vicenza

Pole siia ammu midagi kirjutanud-joonistanud. Väga ei viitsi ka (lõunamaa värk), lähiajal lisan pilte, mida ma teinud olen. Kes veel ei tea, siis mu praktika kestab siin septembri lõpuni. Hetkel on nati kurb meeleolu, sest erasmused pöörduvad järgemööda kodumaale tagasi ja ma olen ainuke, kes siia jääb. Aga ma pole ju tegelikult tavaline erasmus ka, pigem nagu tööloom ;) Aga ei saa kurta, mina olen rahul.
Vahepeal tegin itaalia keele eksami. Kahjuks rääkida ikka ei oska, aga aru saab päris palju, oleneb kui kiiresti nad räägivad. Tavaliselt nad üritavad küll kiirrääkimises uut maailmarekordit saavutada, aga vahel võtavad rahulikumalt ka.
Siin nüüd üks minu vaba päeav. Polnud soovi töötada ja Gabrielel oli vaba päev ning otsustasime matkama minna. Jäätunud vesi kotti ning minek... Koht Vicenzast põhjapool mägedes. Matkaraja nimeks 52 tunnelit, mis oli ehitatud sõja ajal itaallaste poolt, et kaitsta oma riiki. Meie läbisime poole matkarajast, sets me oleme dormiglioni (unekotid) ja jõudsime mägedesse piisavalt hilja. Läbisime 31 tunnelit ja seejärel tagasi autoni. Oma matka alustasime enne päris matkarada ning suutsime natuke ära ka eksida :) Hihii...
Algus on paljulubav...

Tunnelite algus: "Peasissepääs"
Gabro ühes tunnelis. Mõned tunnelid olid päris pikad, ligi 400m,seepärast oli ühest taskulambist palju abi.
Väsinud mina oma vigase põlvega. Ma olin juba ära unustanud, kui rõve võib põlvevalu olla.
31.tunnel asus mäestiku tipus,kus võis isegi lund veel leida.
ja loomi
Õnnelikult tagasiteel. Selliseid päevi võiks rohkem olla.

Toga Party 20.06

Viimane organiseeritud pidu koos Erasmuslastega. Teemaks toga ja kohaks üks linnavärav. Koht äge, teema äge, inimesed ägedad, kokkuvõte - ÄGE
Tooga tegemine polnud üldse lihtne. Kreekas sai ka üks toogapidu peetud, aga siis küll oli tooga tegemine väga lihtne: voodist lina ja ümber. Nüüd üritasin sama taktikat, aga osutus keerulisemaks. Aga tehtud sai.
Piltidel eesti tsikid italianodega. Mõlemad italianod on mu elukaaslased :)

Angeli e Demoni

Mida muud ikka teevad päris erasmused, kui pidutsevad. Niisiis seadsin ka mina sammud peole. Ei saa ju nendele päriserasmustele alla jääda, missiis et mina pean hommikul ennast üles ajama ja rattaga kontorisse väntama ja mõne maja üritama teha.
Teemaks inglid ja deemonid. Kohaks üks vinoteek, mis asub restaureetitud endises kirikus, kus on väga mõnus õhkkond.

Mõned kostüüminäited:

Toscana

Otsustasin osa võtta ka ühest erasmuste reisist. See kulges Toscanasse peasihtkohaks Siena. Pikk bussireis, vahpeal peatused, et maitsta kohalikku veini, juustus, sinki. Söök on itallastele ikka väga oluline. Tähtis on pidada pikk lõuna ja pühaõhtusöömaaaeg. Samas mulle see meeldib, sets Eestis on kombeks süüa, siis kui aega leidub. AGa siin on söögikorrad päevakava tähtsaim osa :) Ja nii need kilod tulevad. Samas paneb imestama, et itallased pole paksud. Kreeklased ka sõid palju,aga nad olid ka paksukesed. Pole veel aru saanud sellest itallaste saladusest, kuidas pitsat ja pastat mugides paksuks ei lähe. Peab uurima...
Terve reis kujuneski toitude ja veinidemaitsmis reisiks. Enen Sienat ühes kohas,siis Sienas õhtul tuur,et maitsta veine ja järgmine päev väikese Toscana külas jälle maitsmine. Enne veronasse jõudmist käisime erilisetes kuumaveebasseinides. Myass erilised, mulle ei meeldinud, sest sauna polnud ja haises sulfiidi järgi. Öök!

Kohe saab süüa-juua.. nämmnämm...
Siena
Peaväljak, kus korraldati hobustevõiduajamisi. hetkel tehakse seda kaks korda aastas,et hoida traditsiooni.
Väike külake Toscanas