Itaalia randa pole ma jõudnud ja hetkel ei soovi ka, sest need on ülerahvastatud turistidest ja päikesevarjudest. Teine kord lähen, siis kui on teada rand, et on inimtühi. Oma vabal nädalal läksin hoopis mägedesse. Seekord ikka päris kõrgele ja kaugele. Ettevalmistused võtsid aega juba mitu päeva:
Kõigepealt oli vaja kokku panna kaart. Selleks tuli netist leida kaarditükikesed ja siis nagu puslet kokku sobitada. Seejärel valida lõplik teekond ning printida kaart koos teekonnakirjeldustega.
Seejärel laenata-osta kokku vajalik varustus. Kuna ettevalmistused olid pikad ja skaut Sharon rääkis mulle mägedes leiduvatest tapjaussidest ja muudest loomadest, siis tekkis mul enne minekut tunne, et lähen ellujäämisretkele, mitte mägedesse mõnusat aega veetma. Tegelikult asi muidugi nii hull polnud.
Hommikul kell 5 ärastus ja minek. Läksime Asiagost põhja poole mägedesse, kus toimusid Esimese maailmasõja ajal lahingud. Minu ootused, et mägedes ühtegi hingelist ei leind,ei osutunud kahjuks tõeks. Huvilisi leidus, aga õnneks mitte liiga palju.
Piazzale Lozze (1774m) - Clima della Caldiera (2124m) -Chiesetta del Lozze (1890m) - Monte Ortigara (2106m)- Monte Campogiletti - Monte Chiesa - Malga pozze - Piazza Saline
Kõigepealt oli vaja kokku panna kaart. Selleks tuli netist leida kaarditükikesed ja siis nagu puslet kokku sobitada. Seejärel valida lõplik teekond ning printida kaart koos teekonnakirjeldustega.
Seejärel laenata-osta kokku vajalik varustus. Kuna ettevalmistused olid pikad ja skaut Sharon rääkis mulle mägedes leiduvatest tapjaussidest ja muudest loomadest, siis tekkis mul enne minekut tunne, et lähen ellujäämisretkele, mitte mägedesse mõnusat aega veetma. Tegelikult asi muidugi nii hull polnud.
Hommikul kell 5 ärastus ja minek. Läksime Asiagost põhja poole mägedesse, kus toimusid Esimese maailmasõja ajal lahingud. Minu ootused, et mägedes ühtegi hingelist ei leind,ei osutunud kahjuks tõeks. Huvilisi leidus, aga õnneks mitte liiga palju.
Piazzale Lozze (1774m) - Clima della Caldiera (2124m) -Chiesetta del Lozze (1890m) - Monte Ortigara (2106m)- Monte Campogiletti - Monte Chiesa - Malga pozze - Piazza Saline
Minu nälga ma ei jäänud, sest kaasas oli ikkagi mu isiklik kokk. Soe toit enne kohutavalt külma ja niisket ööd oli äärmiselt vajalik.
Teise päeva rajad olid rohelisemad ja lihtsamad. Aga jalad valutasid ja eriti mu põlv. NAgu vana inimene :D
Õnnelikult tagasi stardipunktis. Aga see pole veel kõik. Üks väike rajalõik vajab veel läbimist enne tagasisõitu Veronasse. Aga selle väikese lõigu jalutame ilma raskete seljakottideta. Itallased on väga uudishimulikud. Peaaegu kõik, keda teekonnal kohtasime uurisid, et kuidas me nüüd ikka nii pika teekonna oleme ette võtnud. Enamik neist tulevad ja läbivad paaritunnise rajalõigu.
Nägu viimasel pildil räägib enda eest, kui väsinud ma olin kui tagasi kuuma ja lämbesse Veronasse jõudsime. Nüüd ma siis higistan siin 30kraadises öises kuumuses ja nosin Asiago kohalikku juustu... NÄmmm.... MA TAHAN veel mägedesse
No comments:
Post a Comment