Retk päris mägedesse

Itaalia randa pole ma jõudnud ja hetkel ei soovi ka, sest need on ülerahvastatud turistidest ja päikesevarjudest. Teine kord lähen, siis kui on teada rand, et on inimtühi. Oma vabal nädalal läksin hoopis mägedesse. Seekord ikka päris kõrgele ja kaugele. Ettevalmistused võtsid aega juba mitu päeva:
Kõigepealt oli vaja kokku panna kaart. Selleks tuli netist leida kaarditükikesed ja siis nagu puslet kokku sobitada. Seejärel valida lõplik teekond ning printida kaart koos teekonnakirjeldustega.
Seejärel laenata-osta kokku vajalik varustus. Kuna ettevalmistused olid pikad ja skaut Sharon rääkis mulle mägedes leiduvatest tapjaussidest ja muudest loomadest, siis tekkis mul enne minekut tunne, et lähen ellujäämisretkele, mitte mägedesse mõnusat aega veetma. Tegelikult asi muidugi nii hull polnud.
Hommikul kell 5 ärastus ja minek. Läksime Asiagost põhja poole mägedesse, kus toimusid Esimese maailmasõja ajal lahingud. Minu ootused, et mägedes ühtegi hingelist ei leind,ei osutunud kahjuks tõeks. Huvilisi leidus, aga õnneks mitte liiga palju.
Piazzale Lozze (1774m) - Clima della Caldiera (2124m) -Chiesetta del Lozze (1890m) - Monte Ortigara (2106m)- Monte Campogiletti - Monte Chiesa - Malga pozze - Piazza Saline

Minu nälga ma ei jäänud, sest kaasas oli ikkagi mu isiklik kokk. Soe toit enne kohutavalt külma ja niisket ööd oli äärmiselt vajalik.

Teise päeva rajad olid rohelisemad ja lihtsamad. Aga jalad valutasid ja eriti mu põlv. NAgu vana inimene :D

Õnnelikult tagasi stardipunktis. Aga see pole veel kõik. Üks väike rajalõik vajab veel läbimist enne tagasisõitu Veronasse. Aga selle väikese lõigu jalutame ilma raskete seljakottideta. Itallased on väga uudishimulikud. Peaaegu kõik, keda teekonnal kohtasime uurisid, et kuidas me nüüd ikka nii pika teekonna oleme ette võtnud. Enamik neist tulevad ja läbivad paaritunnise rajalõigu.

Nägu viimasel pildil räägib enda eest, kui väsinud ma olin kui tagasi kuuma ja lämbesse Veronasse jõudsime. Nüüd ma siis higistan siin 30kraadises öises kuumuses ja nosin Asiago kohalikku juustu... NÄmmm.... MA TAHAN veel mägedesse

Liis jälle külas :)

Pärast meeletut erasmuse elu suutis Liis ennast juba teist korda mulle Veronasse ennast külla vedada. Muidugi olin ma äärmiselt õnnelik. Meie põhitegevuseks oli jutustamine kõigest ja palju ja kiiresti ja EESTI keeles. Juhuu! Aga tegemisi oli ka muid:

Kõigepealt suutsime ühe mehe oma jutustamisega närvi ajada. Aga sellest meile otseloomulikult ei piisanud ja tuli leida järgmine ohver...

Selleks sõitsime Veneetsiasse, et kohtuda Madise ja Kadriga, kes olid oma järjekordsel Eurotripil. Ohver: Vaene Madis, kes oli äsja paranenud jõuludejärgsest jututraumast. Jälle olid kolm tsikki koos ja pläkutasid teemadel, mida ta juba 101. korda kuulis ning õllepudel oli ka tühi.... küll on ikka meeste elu raske ;)
Aga ole rahulik, Madis, ma tulen Eestisse ja siis me kordame veel neid jutuajamisi. Niiet head paranemist ja ole tugev ! ;)

Ühel päeval jõudsime ka mägedesse jalutama.

Meiega liitus igasugu karvaseid ja sulelisi: asino (eesel) alias minu korterikaaslane, sitsiillane ja sardiin. Otseloomulikult Liis-Katre jututiim töötas täiel rinnal :D