Teadmiseks neile, kes ei tea, et Veronasse ei tulnud ma mitte oma itaalia Romeod otsima, vaid hoopis praktikale arhitektuuribüroosse. Büroo, kus ma praktikat teen on suht väike: 7 töötajat ja mina :). 3 neist on suutelised minuga inglise keeles suhtlema, teistega ma kahjuks eriti ei saa suhelda, sest ma veel itaalia keelt ei oska. Tööl tuleb käia mul tõpselt kellaajapeale,millega ma harjunud pole. Hommikul 8.30 algab tööpäev (mina jõuan kontorisse 8.40 ja 9 vahepeal nagu mul ikka kombeks hilineda) ja lõpeb kell 18.00 või hiljem, sest arhitektid on vist kõikjal maailmas töönarkomaanid. Päeval on kohustuslik 1,5 tundi lõunal käia.
Olen võidelnud siin endale mõningaid üliõpilasõigusi, sest minul kui erasmuse praktikandil pole ühtegi õliõpilasõigust kohalikus ülikoolis. Niisiis olen endale sebinud sööklakaardi, erasmuse üliõpilaskaardi ja keelekursused. Itaalia keele kursustel õpin algajate rühmas, kus kõik peale minu räägivad kuidagi juba itaalia keelt. Aga grupis on toredad inimesed ja suurepärane õppejõud, kes esindab sellist itaallast, keda ma itaallaseks pean: avatud, energiline, rõõmsameelne. Tegelikult kehtib selline kirjeldus üldiselt ainult lõuna itaallaste kohta, sest põhjas (siin) on nad väga kinnised ja tagasihoidlikud. Minu lohutamiseks ütlevad nad, et Milanos on veel kinnisemad inimesed. Minu jaoks kõige üllatavamad ongi inimesed.
Elan kesklinnast nati eemal kahetoalises korteris. Mulle meeldib,et hommikul saan 15 minutiga tööle lipata, õhtul 20 minutiga ülikooli. Peole minekuks tuleb pikem teekond ette võtta: tervelt 40min jala. Minu toakaaslaseks on ungari tsikk Judith, kes õpib arstiks. Ta on väga korralik ja korrektne ja sellepärast on mul temaga natu keeruline, aga saab hakkama. Kõrvaltoas on olnud erinevad inimesed, aga järgmisest esmaspäevast kolib sinna itaalia tsikk, kes vb räägib nati inglise keelt.
Mina ja minu elukaaslane:Olen võidelnud siin endale mõningaid üliõpilasõigusi, sest minul kui erasmuse praktikandil pole ühtegi õliõpilasõigust kohalikus ülikoolis. Niisiis olen endale sebinud sööklakaardi, erasmuse üliõpilaskaardi ja keelekursused. Itaalia keele kursustel õpin algajate rühmas, kus kõik peale minu räägivad kuidagi juba itaalia keelt. Aga grupis on toredad inimesed ja suurepärane õppejõud, kes esindab sellist itaallast, keda ma itaallaseks pean: avatud, energiline, rõõmsameelne. Tegelikult kehtib selline kirjeldus üldiselt ainult lõuna itaallaste kohta, sest põhjas (siin) on nad väga kinnised ja tagasihoidlikud. Minu lohutamiseks ütlevad nad, et Milanos on veel kinnisemad inimesed. Minu jaoks kõige üllatavamad ongi inimesed.
Elan kesklinnast nati eemal kahetoalises korteris. Mulle meeldib,et hommikul saan 15 minutiga tööle lipata, õhtul 20 minutiga ülikooli. Peole minekuks tuleb pikem teekond ette võtta: tervelt 40min jala. Minu toakaaslaseks on ungari tsikk Judith, kes õpib arstiks. Ta on väga korralik ja korrektne ja sellepärast on mul temaga natu keeruline, aga saab hakkama. Kõrvaltoas on olnud erinevad inimesed, aga järgmisest esmaspäevast kolib sinna itaalia tsikk, kes vb räägib nati inglise keelt.
1 comment:
Ilus oled :)
Post a Comment